Rohkem informatsiooni ― Eesti keel

Urticaria avaldub tavaliselt intensiivselt sügelevate, kõrgenenud õlavarredega. Mõnikord kaasneb aluskude turse. Ravi hõlmab peamiselt teadaolevate vallandajate vältimist. Esmavaliku ravimid on uuemad antihistamiinikumid, mida vajadusel saab suurendada annust. Täiendava toetusena võib kasutada vanemaid antihistamiinikumide, H2‑blokaatorite, leukotrieeni retseptori antagonistide, tugevamate antihistamiinikumide ning kortikosteroidide lühikeste kurvide kombinatsiooni. Juhtudel, kui urtikaaria nendest meetmetest hoolimata püsib, suunatakse patsiendid spetsialistide juurde täiendavate ravimeetodite (nt omalizumab või cyclosporine) saamiseks.
Urticaria commonly presents with intensely itchy raised welts. It is sometimes accompanied by swelling of the underlying tissues. Treatment primarily involves avoiding triggers, if known. First-line medication includes newer antihistamines, which can be adjusted to higher doses if needed. Other medications like older antihistamines, H2 blockers, leukotriene receptor antagonists, stronger antihistamines, and short courses of corticosteroids can be added as extra support. In cases where urticaria persists despite these measures, patients might be referred to specialists for additional therapies such as omalizumab or cyclosporine.

See ülevaade kirjeldab urtikaaria ravi uusimaid juhiseid ning pakub uusi arusaamu selle põhjuste kohta.
This review outlines the latest guidelines for treating urticaria and offers new understandings of its causes.

Second-generation H1-antihistamines (e.g., cetirizine, loratadine, fexofenadine), Omalizumab, Ciclosporin, and short courses only of systemic corticosteroids